Kogukonnakooliks kasvamine

Avatud Kool kannab uhkusega kogukonnakooli staatust ning lisaks lastele-õpetajatele on meie kogukonna väga oluliseks osaks ning tugevaks taustajõuks pered. Perede abiga sünnivad näiteks ägedad üritused, saavad värske värvi koolimaja seinad ning valmib videojäädvustus laste tegemistest.

Meie kool kasvab iga aastaga suuremaks, kuid tahame ikka ja alati jääda oma vaimsuselt hubaseks kogukonnakooliks, mille liikmed üksteist tunnevad, tänaval naeratades teretavad ning ühiseid ettevõtmisi korraldavad.

Me tähistame

Avatud Koolis on tähistamine väga olulisel kohal. Tähistame suuri ja väikeseid võite, eneseületamisi, märkamisi, pühendumist, julgemist, hoolimist. Nüüdsest tahame rohkem tähistada ka Avatud Kooli laste perede lugusid, õpetajate lugusid, tugipersonali lugusid, huvikooli lugusid. Lugusid, mis avavad Avatud Kooli kogukonda kuulumist erinevate nurkade alt ning tekitavad loodetavasti rõõmsaid äratundmishetki, annavad mõtteainet või pakuvad ainest mõneks edasiviivaks arutelukski.

Avatud Kooli lood

Meie perede sarja järgmiseks pereks on perekond Praks, kuhu kuuluvad ema Janika, isa Martti ning nende kolm vahvat last.

Vanim laps Kaspar õpib Avatud Kooli kolmandas klassis, Stella Emilie astus meie kooli esimesse klassi sellel sügisel ning praegu 3-aastane Stiina Mirell alustab vanema õue-venna jälgedes kooliteed 2025. aastal. Hetkel naudib ta muretut lasteaiaelu Kalamaja Lasteaias.

Janika ja Martti panustavad tööalaselt  LHV panga arengusse – Janika kinnisvara hindajana ja Martti tööks on luua tarkvarasüsteeme. Lisaks on Marttil käsil magistriõpingud Tartu Ülikoolis Andmeteaduse erialal.

Janika, Martti, Kaspar, Stella ja Stiina vastasid meie traditsioonilisele 10 küsimusele. Mõnusat lugemist ning kui sul tekib Prakside lugu lugedes küsimusi, millele edaspidi Avatud Koolide teistelt peredelt vastuseid saada sooviksid, pane oma pere küsimused palun Marisele teele maris.pajula@avatudkool.ee.

Tere, Janika, Martti, Kaspar, Stella ja Stiina! Saame tuttavaks.

Avatud Kool (AK): Miks valisite (oma esimesele) lapsele just Avatud Kooli? 

Janika: “Neli aastat tagasi olime perega teel suusareisile Prantsusmaale. Olime jõudnud parasjagu Riia lähistele, kui täiesti tühja koha pealt tegin teatavaks, et Avatud Koolis on veel viimaseid päevi võimalus oma laps koha loosi registreerida. Tegime sealsamas autos kiire tutvuse kooli kodulehe ja -kontseptsiooniga ning enne Leedu piiri oli otsus tehtud ja avaldus saadetud. Töö kiire ja korralik. 🙂

Meie peret kõnetas kindlasti süvendatud reaalainete suund koos keelekümblusega, koolipoolne tugi laste sotsiaalsele ja emotsionaalsele arengule, projektõppe meetod ja fakt, et Avatud kooli näol on tegemist kogukonna kooliga. Nii mina kui Martti oleme oma haridusteel kokku puutunud süvendatud keeleõppega ning samuti on meie haridus olnud rõhuasetusega reaalainetele. Seega klappis kõik meie jaoks ideaalselt.

Meie pere esimene kokkupuude Avatud Kooli ja kakskeelsusega jääb tegelikult juba mitme aasta tagusesse aega, kui Kaspar käis AKi loodus- ja teadusringis, mis toimus tol ajal veel Energia Avastuskeskuses. Ringist jäi väga positiivne mälestus ning sellest ajast alates hoidsin Avatud Kooli tegemistel silma peal.

Kui tuli aeg otsustada, kuhu kooli Stella panna, ei tekkinud meil enam küsimustki. Avatud Kool oma õppemetoodika, võimaluste, personali ja kogukonnaga on just täpselt see kool, kus soovime oma lapsi näha.”

AK: Kui suur oli teie pere hirm sihtkeele ees?

Hirm sihtkeele ees oli alguses tegelikult päris suur. Eks selle peamiseks põhjuseks oli ikkagi teadmatus selle osas, mis ja kuidas toimuma hakkab ning meie kui vanemate enda puudulik venekeele oskus. Meie perel ei olnud AKis ees ühtegi tuttavat, seega ei saanud ka kelleltki uurida, kuidas sihtkeeles ainete omandamine reaalsuses välja näeb.

Oleme mõlemad omal ajal koolis küll kuus aastat vene keelt õppinud, kuid sisuliselt mingit keeleoskust selle õppimise tulemusena kahjuks külge ei jäänud. Esimesed korrad, kui pidime lapse kohta vene õpetajate kirjutatud tagasisidet veerima, proovisime alguses ilma kõrvalise abita hakkama saada ning rõõmustasime iga tuttava sõna üle… Lõpuks pidime alla vanduma ning kogu teksti ikka Google Translatest läbi laskma. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis eks see käib tegelikult samamoodi siiamaani.

AK: Kuidas lastel sihtkeeles läheb?

Alguses oli Kasparil ikka päris raske. Enne venekeelsete tundidega päeva tuli ette nii ärevust kui pisaraid. Ta ütles, et ei saa tundides mitte kui midagi aru ning peab seal lihtsalt istuma. Samas õpetaja tagasisidest tuli välja, et ta ikkagi püüdis kaasa töötada, kuid kodus oli valdavaks signaaliks endiselt ma-ei-saa-midagi-aru.

Esimese aasta kevadeks oli Kaspari suhtumises näha suuremat muutust. Mure ning ärevus olid läinud ning ta võttis sihtkeeles õppimist aina vabamalt ning võiks isegi öelda, et kergemalt või muretumalt. Teisel õppeaastal rõõmustas Kaspar meid teadaandega: “Emme, tead, mulle meeldivad koolis kõik tunnid, isegi vene keel!”. Sealt edasi ongi kõik nii tema kui kogu meie pere jaoks väga palju lihtsam olnud.

Stella esimese klassi algus oli palju muretum. Talle väga meeldib venekeelseid multikaid ja laule vaadata ning üleüldse võtab ta vene keeles õppimist kuidagi loomulikumalt. Kindlasti on selles oma roll meie pere vabamalt võtvamal suhtumisel; aga kindlasti ka sellel, et Stella on vanema venna kõrvalt juba paar aastat koolis toimuvat näinud ja teab, et kõik on tegelikult tehtav. Stella on oma loomu poolest sotsiaalsem ning suurem suhtleja ja on nii mõnelgi korral kodus uhkusega jaganud, kuidas ta venekeelsete klassikaaslastega vahetunnis mängis.

AK: Kuidas suhtusid teie pere vanavanemad/sõbrad-tuttavad otsusesse oma lapsed Avatud Kooli panna?

Alguses olid vanavanematel ikka väga suured mured ja kahtlused, kas laste haridusega peaks niimoodi eksperimenteerima. Sarnast tagasisidet saime ka mõndadelt tuttavatelt, tihti just nendelt, kel (nagu tegelikult ka meil endil) nö eliitkooli taust.

Ei saa salata, et ka isekeskis kippusime teinekord kahtlema, kas tegime tundmatus kohas vette hüpates ikka õige otsuse. Siiski saime enamikult lähedastelt palju tuge-julgustust ning meie valikut reeglina austati ja mõisteti.

Võime käsi südamel kinnitada, et siiani oleme oma valikuga rahul. Ja rahulolu on tõusnud seda kõrgemaks, mida rohkem oleme kuulnud teiste perede erinevaid esimeste õppeaastate kogemusi. Oleme rõõmsad, et usaldasime tol suusareisil oma kõhutunnet ja Kaspar alustas kooliteed just Avatud Koolis.

AK: Kui teie perel oleks võime Avatud Kooli juures ühte asja muuta, siis mis see oleks ja miks?

Unistame sellest, et Avatud Koolil oleks kaasaegne koolimaja, mis on nullist loodud just laste mitmekülgset arengut silmas pidades. Kindlasti peaks maja olema 0-energiakuluga, loodussäästev; samas julge ja tuleviku suunatud disainiga. Koolimaja peaks toetama õpetajate ja õpilaste tööd ning arengut + tekitama kõigis peredes soovi selle maja võimalustest osa saada. Võib ju mõelda, et maja on ainult maja/ruum/asukoht, kuid tegelikult võib puhtalt ruumi ja sellepoolt pakutava potentsiaaliga ära teha väiksemaid ja suuremaid imesid.

AK: Võrreldes teie kooliajaga, mis on Avatud Koolis õppimise juures kõige suurem erinevus?

Janika: “Kui oma kooliajale tagasi mõtlen, meenub esimese asjana pidev (pähe)õppimine kontrolltöödeks. Koolis oli palju erinevaid faktipõhiseid õppeaineid, kuid nendevahelisi seoseid hakkasin nägema alles pärast kooli lõpetamist.

Kui praegu oma Avatud Koolis käivaid lapsi vaatan, on näha, et neis on olemas nii õpimotivatsioon kui iseseisvus. Õpetajad julgustavad neid alati proovima, katsetama ja kindlasti ka eksima. Nende õppimist toetatakse edasiviiva tagasisidega, mis peegeldab nii teoreetilisi teadmisi, piisavalt tugevat pingutust kui grupitööst tulenevaid sotsiaalseid oskusi. Kool ei tekita stressi, kuna kontrolltööd ei ole õppimise juures kesksel kohal, vaid hoopis loomulik osa õpiprotsessist, milleks ei pea kodus ekstra mitmeid tunde tuupima.”

Martti: “Mulle meeldib väga koolipoolne laste individuaalsuse toetamine. See, et juba esimesest aastast peale on võimalus projektõppe raames lastel ise oma otsuseid suunata.

Väga meeldib ka see, et õpetajad on alati valmis aitama neid lapsi, kes on mingis aines maha jäämas ja samas annavad võimaluse kiiremini edasi liikuda neile, kel õpitav teema juba tuttav ning seetõttu tunnis igavust tundma võiksid hakata.

Väga oluline on minu jaoks ka see, et Eestis nö tavapärane koolikeskkond surub lapse mingitesse raamidesse numbriliste hinnete ja üleriigiliste õppekavadega. Reaalsus on ju see, et iga laps on erinev, teinekord vajab ta mingis aines tuge ning teinekord ei tohi tema suurt huvi aine vastu nö standartlahenduse pakkumisega maha jahutada. Hea kool ja hea õpetaja peaks alati püüdma ja suutma lastele mõistlikkuse piirides individuaalselt läheneda. Mul oli omal ajal õnn omada sellist õpetajat, kes seda suutis ning see aitas mind tookord läbi nii mõnestki keerulisest hetkest.”

AK: Kas teie pere jaoks on midagi, mida tahaksid koolielu juures muuta või millest olete puudust tundnud?

Soovime, et kool pakuks muusikatundides ka praktilist muusikaõpet: lapsed võiksid saada mängida näiteks plokkflööti, kannelt, kitarri vmt. Pillimäng on kindlasti üks praegu kasutamata võimalus muuta muusika õppimine palju atraktiivsemaks ja mitmekesisemaks. Läbi pillimängu tunnetavad lapsed paremini muusikat ja arendavad oma võimeid ning loovust.

AK: Kõige tähtsam asi, mida teie pere tahaks kõikide Eesti lapsevanematega Avatud Kooli kohta jagada?

Põhja-Tallinnas on üks väike, aga väga tubli kool, mis julgeb õpetamisele läheneda tavapärasega võrreldes pisut erinevalt ja kus ettevalmistus eluks on väga mitmekülgne. Meie pere lastele on selline meetod igatahes väga positiivset mõju avaldanud.

AK: Kõige üllatavam hetk/lugu/sündmus, mis teie pere lastel Avatud Koolis õppimise jooksul ette on tulnud?

Kindlasti esimene kooroonalaine ja esimene distantsõppe-periood. Veetsime selle Tallinnast eemal ning nautisime võimalust maalt oma igapäeva tegemisi-toimetusi teha.

Kasparil oli tookord robootika huviringist koduseks ülesandeks ehitada Rube-Goldbergi masin, mida ta ka täie tõsidusega tegi, lisades protsessi ideid nii meilt kui vanavanematelt. Peale masina ehitamise kogemuse sündis sealt ka esimene kogemus video monteerimise vallas, millega ta peale mõnda meiepoolset näpunäidet üllatavalt ägedalt hakkama sai. Tema huvi ja keskendumist ning suurt panust oli vanemana kõrvalt väga soe (ja mis seal salata, ka väga uhke tunne) jälgida.

AK: Mida tahaksite kõikidele teistele Avatud Kooli peredele öelda, mis aitaks praegustel segastel aegadel head tuju ja rõõmsat meelt üleval hoida?

Võtke aega, et üheskoos perega midagi põnevat ette võtta. Eestimaal on palju avastamist ja meie loodus on vaheldusrikas igal aastaajal!