Sundjate pere lugu: “Avatud Kool on meie pere kool ja me päriselt arvame, et see sobib väga erinevatele lastele.”

Kogukonnakooliks kasvamine

Avatud Kool kannab uhkusega kogukonnakooli staatust ning lisaks lastele-õpetajatele on meie kogukonna väga oluliseks osaks ning tugevaks taustajõuks pered. Jah, shout out kõikidele teile, kelle lapsed igal hommikul (loodetavasti 🙂 ) suure rõõmuga Avatud Kooli välisukse lahti teevad ning toovad kooli koridoridesse kaasa suure portsu meie jaoks eluliselt olulist usaldust ja toetust.

Meie kool kasvab iga aastaga suuremaks, kuid tahame ikka ja alati jääda oma vaimsuselt hubaseks kogukonnakooliks, mille liikmed üksteist tunnevad, tänaval naeratades teretavad ning ühiseid ettevõtmisi korraldavad.

Me tähistame

Avatud Koolis on tähistamine väga olulisel kohal. Tähistame suuri ja väikeseid võite, eneseületamisi, märkamisi, pühendumist, julgemist, hoolimist. Nüüdsest tahame rohkem tähistada ka Avatud Kooli laste perede lugusid, õpetajate lugusid, tugipersonali lugusid, huvikooli lugusid. Lugusid, mis avavad Avatud Kooli kogukonda kuulumist erinevate nurkade alt ning tekitavad loodetavasti rõõmsaid äratundmishetki, annavad mõtteainet või pakuvad ainest mõneks edasiviivaks arutelukski.

Avatud Kooli lood

Alustame meie lugude sarja Sundjate pere looga, kelle jaoks on Avatud Kool olnud nende pere kool algusest peale. 2022. aasta sügisel astub koolimaja uksest sisse nende pere kolmas neiu ning nagu nad ise kinnitavad: “Nüüd oma kolmandat last Simonat kooli pannes meil enam mingit valikuprotsedruuri ei ole. AK on meie pere kool ja me päriselt arvame, et see sobib väga erinevatele lastele.”

Saatsime Kadrile, Ewertile, Ronjale, Roosi Lindale ja Simonale 10 küsimust, mis valmisid Avatud Kooli kahekordse lapsevanema ning kahe koolilapse koostöös.

PS Kui sul tekib Sundjate pere lugu lugedes küsimusi, millele edaspidi Avatud Koolide teistelt peredelt vastuseid saada sooviksid, pane nad palun teele maris.pajula@avatudkool.ee.

Avatud Kool (AK): Miks valisid (oma esimesele) lapsele just Avatud Kooli? Aga kolmandale? 🙂

Aasta oli 2015, kui kuulsime esimest korda Rasmus Raskilt plaanist avada kool, mis lähtub parimatest pedagooglistest praktikatest, on mitme-keelne ja mille tuumiku moodustavad Noored Kooli veteranid. Saabus kohene äratundmine, et just see kool võiks meie pere väärtuste ja vaadetega kõige paremini sobida.

Kuna Ronja pidi kooliteed alustama juba 2016. aastal, aga AK polnud veel avatud, otsustasime vahetada kooli peale 1. klassi. Esimesed pool aastat AK-s olid väga keerulised, üldse ei salga, aga õppeaasta lõpp oli juba tipp-topp ja sealt edasi pole me kordagi oma valikut kahetsenud.

Nüüd oma kolmandat last Simonat kooli pannes meil enam mingit valikuprotsedruuri ei ole. AK on meie pere kool ja me päriselt arvame, et see sobib väga erinevatele lastele. Tublid ja korralikud, tugeva enesedistsipliiniga tüdrukud (nagu vähemalt üks meie pere laps), leiavad endas julguse eksida. Vaiksemad ja tagasihoidlikumad lapsed saavad kaasa julguse oma arvamusest lugu pidada ja seda ka välja öelda. Suure tähelepanuvajadusega lastele leitakse võimalus saada tunnustust, mida nad vajavad. Akadeemiliselt võimekamatele on alati olemas keerulisemad ülesanded ja lisaväljakutsed.

Sundjate pere kuues liige Monty

AK: Kui suur oli teie pere hirm sihtkeele ees?

Oleme oma loomult üsna muretud lapsevanemad. Kui laps ise tunneb, et tal on kõik hästi ning kodus millegi üle ei kurda, siis usumegi, et tal laabuvad asjad kõikides ainetes. Kui näeksime Stuudiumis õpetajate-poolseid märkusi lapse käitumise või kehvalt sooritatud ülesannete/kontrolltööde osas, tekiks kindlasti küsimusi. Kuna sellist olukorda pole veel ette tulnud ja lapsed on rõõmsad ning rahul, ei oska ka muretseda.

AK: Kuidas lastel sihtkeeles läheb?

Ronjal, kes käib 6. klassis läheb üsna tublisti. Tal on praegu pusimiseks võetud mitmesaja leheküljeline venekeelne raamat vanusele 12+, mida tema sõnul ei loe isegi vene emakeelega klassikaaslased. Rääkimine tuleb kindlasti raskemalt, aga keel on elav asi. Kui saadaksime ta suvisesse keelelaagrisse Peterburgi, tuleks kindlasti ka rääkimisjulgus ja -oskus paisu tagant välja.

Roosi Lindal, kellel on 3. klass käsil, läheb samuti kenasti. Ei saaks öelda, et venekeelsemad päevad on tema lemmikud, aga ta loeb samuti lihtsamaid venekeelseid raamatuid ja asjad edenevad ikka oluliselt paremini kui näiteks ainult aasta tagasi.

AK: Kuidas suhtusid teie pere vanavanemad/sõbrad-tuttavad otsusesse oma lapsed Avatud Kooli panna?

No eks me saime ikka nii mitmeidki viltuseid pilke kui Ronja “eliitkoolist” ära võtsime ja täiesti tundmatusse, tol hetkel Koplis asuvasse kooli panime. Ei saa ka öelda, et me neid pilke üldse mõistnud ei oleks. Kindlasti ei tundu kõikide perede jaoks õige valik lastekasvatuse ja koolivaliku osas eksperimenteerida. Samas saame siiralt kinnitada, et tänaseks on kõikide osapoolte kõik kahtlused pildilt kadunud.

AK: Kui teie perel oleks võime Avatud Kooli juures ühte asja muuta, siis mis see oleks ja miks?

Meile on sattunud toiduvalikute osas pirtsakad lapsed, kes koolitoitu (ei AK ega mõne muu oma) väga just kiitma ei kipu. Neile sobiks ideaalselt kui näiteks Jamie’s School Dinners oleks ka Eestis koolitoitlustajatele eeskujuks.

Kindlasti unistame ka sellest, et ühel ilusal päeval oleks AK-l päris oma maja, mis oleks algusest peale tänapäevaseid kooli vajadusi silmas pidades ka ehitatud. Aga see ei ole muidugi absoluutselt mingi asi, mis kuidagi sisuliselt õppetööd takistab. Lihtsalt üks eesmärk, mille poole rühkida. 🙂

AK: Võrreldes sinu kooliajaga, mis on Avatud Koolis õppimise juures kõige suurem erinevus?

Sellele küsimusele on kindlasti väga lihtne vastus: suhted õpetajatega.

Ronjal on oma toas seinal foto, kus ta on koos oma õpetajate Karini ja Irinaga. See tundub meile vanematena täiesti ulme. Laps teeb õpetajatega sõbrapildi ja paneb selle vabatahtlikult oma toa seinale! Meie kooliajal oli õpetaja ju reeglina midagi kauget ja kurja, mitte lähedast ja sõbralikku. Seda suurem rõõm on koos lastega Avatud Kooli ägedate õpetajate üle uhkust tunda.

AK: Kas teie pere jaoks on midagi, mida tahaksid koolielu juures muuta või millest olete puudust tundnud?

Pisut keeruline on meie pere jaoks tegelikult olnud koolipäevade lõpuaegadega. Meie jaoks on 100% õige et koolipäev ei tohiks alata enne kella üheksat. Samas, kui tunnid lõppevad alles kella 15 paiku, on paras kabetamine leida nt muusikakoolis sobivaid solfedžogruppe.

Aga anname endale aru, et see on üks nendest kõike-head-ei-saa olukord ning küll me need solfedžo-ajad ka välja ajame. Siit muidugi võib-olla ka väike vihje AK muusikakoolile. 🙂

AK: Kõige tähtsam asi, mida teie pere tahaks kõikide Eesti lapsevanematega Avatud Kooli kohta jagada?

Tahame oma pere (ja mitte ainult oma pere, vaid kõikide AKi perede) näitel kinnitada, et kakskeelne õpe on täiesti võimalik. Tegelikult oleks väga paljudel koolidel ja lapsevanematel siinsetest kogemustest nii mõndagi õppida – seda siis nii õppeprotsessi kui ka lihtsalt koolipoolse suhtumise osas.

Foto Ewert and The Two Dragons Facebooki lehelt

AK: Kõige üllatavam hetk/lugu/sündmus, mis Sundjate lastel Avatud Koolis õppimise jooksul ette on tulnud?

Meie juurde tuli ühel kooliüritusel Ronja inglise keele õpetaja Peter ja ütles Ewertile: “Tead, ma olen siin just Sinu pärast.” Kulmud imestusest pealael, jäime selgitusi ootama. Tuli välja, et Peter oli käinud aastaid tagasi UK-s ühel muusikafestivalil, kus Ewert Draakonitega esines ning kohtus samal kontsertil oma tulevase elukaaslase ja lapse emaga. Sellel kontserdil sündinud tutvuse tuules kolis Peter Eestisse ja sattus AK-s Ewerti last õpetama. Maailm on väiksem, kui teinekord tundub, kas pole.

AK: Mida tahaksite kõikidele teistele Avatud Kooli peredele öelda, mis aitaks praegustel segastel aegadel head tuju ja rõõmsat meelt üleval hoida?

Meil on nii fantastiline kool ja nii imelised õpetajad, kes teevad igapäevaselt asju, mida keegi teine, vähemalt siin Eestis, selles kontekstis, pole varem teinud.

Oleme neile toeks ja anname neile oma perede usalduse, sest nad tahavad meie lastele vaid parimat!