Hakkame santima!

Kadripäev on olnud eestlastele vana ja paljude traditsioonidega tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg, kui maskeerutakse ja kogutakse head-paremat. Kadripäeva kombed sarnanevad mardipäeva omadega. Juba nimetusest selgub, et kadripäeval on ringi rännanud ennekõike naised või naisteks riietunud inimesed.

Autor: Emily Jürisson

Maskeering

Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks, tihti on kasutatud näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse. Tänapäeval on hakatud näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis võib muuta isiku täiesti tundmatuks.

Kes kadrid on?

Kõige tavalisem on maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema. Ülejäänud on kujutanud tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema ande palus. Kadriemal on tihti süles “kadrititt” — kaltsudest valmistatud nukk, kes toas tingimata pissib ja keda saab etenduses osavasti kasutada. Kadriperega võib kaasas olla loomamaskides tegelasi. Varemalt oli sageli kambas ka pillimees. Tänapäeval on tihti kadrisantidel kaasas vilepill, millega pererahvale mängida.

Mida nad teevad?

Algselt käisid vaid tüdrukud maskeeritult perest peresse. Kärarikkus, laulu ja pillimäng kuulub lahutamatult mardi- ja kadripäeva juurde. Kadrisantide pillimäng, laulud ja vigurid pole siiski nii kärarikkad, kui martide omad. Kindlasti kuuluvad esitlusse mõistatuste esitamine. 19. sajandil ja 20. sajandi algupoole kontrollisid kadrisandid laste ja noorte lugemisoskust ning tüdrukute käsitööoskust. Lisaks lauldakse, soovitakse karjaõnne ja kogutakse ande.

Mis siis sai, kui kadrisid sisse ei lastud?   

Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi halbasid soove veel 20. sajandi alguses ja seda naljalt ei soovitud — polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil on pahased kadrid maja ukse ette tassinud puuvirna, kivihunniku, viinud karistuseks vankri katusele, toppinud korstna kinni, lasknud loomad laudast välja jms.

Saak!

Teel kohtunud kadrikambad võrdlevad saaki, vanasti võidi ka rüseleda. Saagi jagamiseks (nagu ka maskeerimiseks) on kogunetud enamasti kindlasse peresse. Seal jagati ühise koti sisu — kui oli mitu kotti, siis kallati nende sisu kokku — kadride vahel ära. Kogunenud raha eest osteti enamasti maiustusi.

Tänapäeval pole kombed palju muutunud. Mine sinagi 24.11 katri jooksma! Sanditamine ja santide ootamine on veelgi põnevam, kui saad kogetut ka üles märkida — proovi kadripäeva bingot!