Kogukonnakooliks kasvamine

Avatud Kool kannab uhkusega kogukonnakooli staatust ning lisaks lastele-õpetajatele on meie kogukonna väga oluliseks osaks ning tugevaks taustajõuks pered. Perede abiga sünnivad näiteks ägedad üritused, saavad värske värvi koolimaja seinad ning valmib videojäädvustus laste tegemistest.

Meie kool kasvab iga aastaga suuremaks, kuid tahame ikka ja alati jääda oma vaimsuselt hubaseks kogukonnakooliks, mille liikmed üksteist tunnevad, tänaval naeratades teretavad ning ühiseid ettevõtmisi korraldavad.

Me tähistame

Avatud Koolis on tähistamine väga olulisel kohal. Tähistame suuri ja väikeseid võite, eneseületamisi, märkamisi, pühendumist, julgemist, hoolimist. Nüüdsest tahame rohkem tähistada ka Avatud Kooli laste perede lugusid, õpetajate lugusid, tugipersonali lugusid, huvikooli lugusid. Lugusid, mis avavad Avatud Kooli kogukonda kuulumist erinevate nurkade alt ning tekitavad loodetavasti rõõmsaid äratundmishetki, annavad mõtteainet või pakuvad ainest mõneks edasiviivaks arutelukski.

Avatud Kooli lood

Meie perede sarja järgmiseks pereks on perekond Hunter, kuhu kuuluvad ema Sofia, isa Jason ning nende kaks toredat last.

Naima Jazzelle õpib Avatud Kooli kolmandas klassis, 7-kuune poeg Natan naudib praegu emaga kodusolemist.

Džässlaulja Sofia ja trompetimängija, helilooja ja õpetaja Jason jumaldavad/teevad/õpetavad/hingavad/jagavad/naudivad muusikat.

Sofia, Jason, Naima ja Natan vastasid meie traditsioonilisele 10 küsimusele. Mõnusat lugemist ning kui sul tekib Hunterite lugu lugedes küsimusi, millele edaspidi Avatud Koolide teistelt peredelt vastuseid saada sooviksid, pane oma pere küsimused palun Marisele teele maris.pajula@avatudkool.ee.

Tere, Sofia, Jason, Naima ja Natan! Saame tuttavaks.

Avatud Kool (AK): Miks valisite Naimale just Avatud Kooli? 

Sofia: “Otsisime Jasoniga lapsele kooli, kus ta saaks areneda rahulikult, pingevabalt ja omas tempos. Suured koolid, kus on palju rahvast, on tihtipeale ka väga närvilise õhkkonnaga nii lapsele kui tegelikult ka vanematele. Soovisime Naimale kindlasti midagi rahulikumat, midagi kammerlikumat.

Avatud Kooli põhimõtted sobisid meile kohe algusest peale, aga kuna Naimale koha saamine sõltus loosist, ei julgenud kohe alguses loota, et kindlasti Avatud Kool meie pere kooliks saab.

Õnneks oli saatus meie poolt ning nüüdseks käib Naima kolmandas klassis ning naudib kooliskäimist väga. See kõik on just täpselt nii kammerlik ja pingevaba nii talle kui meile vanematena, nagu ma lootsime ja unistasime. Lisaks kõigele muule toredale on imeline ja meie pere jaoks väga oluline, et ta saab õppida kahes keeles.”

AK: Milline on teie pere kodune keel ning millal/kuidas Naima esimest korda sihtkeelega kokku puutus?

Kodus räägime omavahel peamiselt inglise keeles ja Sofia räägib lastega vene keeles. Eesti keelt ei kasuta kodus üldse. Kuna meil on igapäevaselt nagunii juba kaks keelt aktiivses kasutuses, arvasime, et eesti keele lisamisega läheb üldpilt laste jaoks liiga kirjuks.

Lasteaias puutus Naima eesti keelega kokku veidike (seal olid mõned eestikeele tunnid), lisaks osales ta eestikeelsetes spordiringides ning samuti eestikeelses muusikakoolis. Igapäevast, pidevat kokkupuudet siiski polnud.

Praegu on kodus emalt vene ja isalt inglise keel ning meile tundub, et keelekümbluse meetod toetab nagunii lähenemist, et iga keel võiks või isegi peaks seostuma konkreetse inimestega.  Nüüd saab Naima eesti keelt seostada koolis eestikeelsete õpetajatega ning süsteem töötab.

AK: Kuidas Naimal sihtkeeles läheb?

Esimene aasta oli Naimal koolis raske. Tal oli väga keeruline aru saada sellest, et ta ei saa aru. See olukord oli tema mugavustsoonist väljas ning põhjustas talle palju meelehärmi. Oleme väga tänulikud ka koolile, kes pakkus omaltoolt Naimale eesti keeles eratunde, mis aitasid tal teistele järele jõuda. Koolis käimise aega on kahel esimesel aastal korralikult lühendanud ka pandeemia, ning kuigi kodus proovisime tema arengut sihtkeeles igati toetada, siis keele areng distantsõppel siiski kindlasti kannatas.

Samas on Naima alati kogu keele-olukorda väga mõistlikult ning rahulikult võtnud ning alati endast maksimumi andnud. Nüüdseks saab ta eesti keeles aina rohkem sisuliselt aru ning sellega koos suureneb ka hasart aina edasi minna.

Naimal on nüüdseks tekkinud julgus eesti keelt aina rohkem igapäevaolukordades kasutada. Psühholoogiline barjäär on ületatud, vundament on esimese paari aastaga laotud. Nüüd näeme üha kiiremat rääkimisjulgust ning -soovi. Õnneks on meil kodu ümber ka eestikeelseid lapsi, kellega mängides keelt ka kooliväliselt praktiseerida saab.

AK: Kuidas suhtusid teie pere vanavanemad/sõbrad-tuttavad otsusesse Naima just Avatud Kooli panna?

Lähima pere poolt tundsime suurt toetust. Sofia ema oli omal ajal Tartus Vene Erakooli direktor ning asutaja. Selle kooli asutas ta siis, kui Sofia kooli läks ning kooli peamised põhimõtted olid paljuski Avatud Kooli põhimõtetetele väga sarnased. Sarnane oli ka atmosfäär, mis koolis valitses.

Paljud sõbrad-tuttavad on väga harjunud selle koolikorraldusega, millega neil endil praktiline kokkupuude on ning kuna see on Avatud Kooli omast erinev, ei ole kindlasti kõik meie otsust Naima Avatud Kooli panna, alati 100% mõistnud. Eks uus tundub ikka korraks võõrastav ja kummastav.

Samas kuuleme tihti nö tavakoolides käivate laste vanematelt, kui palju neil laste koolis käimisega seotut keerukust või raskust on. Nendel hetkedel saame endi jaoks ainult lisakinnitust, et oleme kooli osas õige valiku teinud.

Traditsiooniliselt on õpetaja kuskil kaugemal-kõrgemal ning vaatab lapsele veidi ülevalt alla. Avatud Koolis on lapsed ja õpetajad pigem kolleegid ning nendevaheline suhe on võrdsem. Avatud Kool pakub motivatsiooni õppida ning samas on lapsel aega olla laps, tegeleda muusikakooli ja hobidega ning aega jääb ka niisama oma mõtetega olemiseks.

Tahame või mitte, aga lapsed on meie tulevik ning kui anname lapsele võimaluse olla tema ise, ilma mingi liigse surveta, saab temast tulevikus kindlasti igas mõttes tervem ja terviklikum inimene.

AK: Kui teie perel oleks võime Avatud Kooli juures ühte asja muuta, siis mis see oleks ja miks?

Kõik, mis õppimisse puutub, tundub praegu meie perele õige ja loomulik. Samas selline kool ja kontseptsioon on kindlasti väärt ekstraägedat maja. Sellise vaibiga maja, mis annaks edasi kõike seda imelist, mida seal laste jaoks igapäevaselt tehakse.

Loodame väga, et mida suuremaks kool kasvab, seda suuremad on ka võimalused oma hoone ehitamiseks, mis vastaks kõikidele soovidele-vajadustele, mis Avatud Koolil olla võiksid.

PS Kindlasti tunnustame seda tööd, mida juba praeguse hoone hubasemaks muutmisel tehtud on. Aga unistama ju peab. 🙂

AK: Võrreldes teie kooliajaga, mis on Avatud Koolis õppimise juures kõige suurem erinevus?

Sofia: “Minu klassis oli toona ainult 10 inimest. Tänu sellele oli õpe veidi personaalsem. Kooli põhimõtete osas oli Avatud Kooliga palju sarnasust. Üheks suureks erinevuseks oli kindlasti see, et minu koolis jäeti palju kodutööd ning kuigi käisin Vene Erakoolis, oli eesti keele tunde nii palju ning õpe nii heal tasemel, et paljud koolikaaslased said eestikeelsetesse koolidesse ilma klassikaotuseta sisse. Tase oli niivõrd tugev”.

AK: Kõige tähtsam asi, mida teie pere tahaks kõikide Eesti lapsevanematega Avatud Kooli kohta jagada?

Osalege loteriil ja võitke oma lastele ilus lapsepõlv! Laiendage oma lapse maailmapilti ning andke talle võimalus suhelda erinevate inimestega, kellel on põnevad erinevad kodud ning kes pärinevad erinevatest kultuuritaustadest.

Mitte vähetähtis ei ole ka see, et kõik lapsevanemad, kellega Avatud Koolis kokku oleme puutunud, on väga meeldivad inimesed. Kõik on avatud suhtlema, kõik tunduvad olema samal lainepikkusel ning nii on tekkivaid probleeme/küsimusi väga lihtne ja kiire lahendada, sest meievaheline suhtlus on alati lihtne ja loomulik.

AK: Kõige üllatavam hetk/lugu/sündmus, mis Naimal Avatud Koolis õppimise jooksul ette on tulnud?

Naima ei ole tavaolukordades väga julge suhtleja, pigem kipub tagasihoidlikum olema. Kodus on ta väga aktiivne, aga seltskonnas hoiab tahaplaanile.

Olime väga meeldivalt üllatunud, kui toetavalt ning mõistvalt õpetajad teda olukordades, kus oli vaja teiste ees üles astuda, julgustasid ning innustasid. Kunagi ei rakendatud sundi või käsku, kunagi ei tekkinud mingit stressi. Selle tulemusena muutus Naima varasem “Ma-ei-julge-ma-ei-julge” ühel päeval “Vat nüüd ma julgen!”

Sofia: “Ma ise olen loomult selline, kes peab ikka nui neljaks hindele 5 pingutama. See tähendab nii mõnigi kord seda, et sunnin tagant nii last kui ka ennast. Avatud Kooli kogemus on pannud mind mõistma, et tegelikult peame ka ise vanemana muutuma pigem toetajaks ja julgustajaks, selle asemel et olla sundijad ja kupjad.

Kõik ei pea alati olema perfektne. Piisab ka sellest, kui püüad ning annad endast selle hetke parima. Elus on ikkagi vaja keskenduda nendele asjadele, mis sinu kui inimese jaoks tegelikult olulised on. Elu näitab sulle ühel hetkel kätte, milliseid oskusi-teadmisi sul päriselt vaja läheb ja millised teadmised jäävadki ainult teoreetilisteks teadmisteks. Palju ma praegu oma muusikutöös näiteks keskkooliaegset keemiat vajan? 🙂

Tähtis on see, et kõikide nende kümnete ja kümnete teadmiste omandamisel last ei traumeeritaks, vaid suhted õpetajate/kooli ja laste/perede vahel oleksid alati üksteist austavad ja üksteisega arvestavad.”

AK: Mida tahaksite kõikidele teistele Avatud Kooli peredele öelda, mis aitaks praegustel segastel aegadel head tuju ja rõõmsat meelt üleval hoida?

Kui oled koos õigete inimestega, siis on igasugune stress üleelatav, sest seda saab teha üheskoos. Koroona ajal koolis tegelikult ju kõik toimis: pered andsid endast maksimumi ning kool samamoodi ning läbi üksteise toetamise ja üksteisega arvestamise saime tegelikult kõigega hakkama.