Mineviku ja tänapäeva katastroofid: mida saame katkult õppida?

Autor: Timur Gusarin

Katk on üks inimkonna ajaloo hirmsamaid haigusi. See levis erakordse kiirusega ja nõudis miljoneid elusid. Kuid isegi tänapäeval, hoolimata arenenud meditsiinist, on katk endiselt probleem mõnes piirkonnas. Vaatame, mis teeb katku nii ohtlikuks haiguseks ja mida uut teadlased on õppinud selle mõjust Euroopale keskajal.

Katku ajalooline jälg

Selle aasta alguses avaldati ajakirjas Nature Ecology and Evolution uurimistöö, milles teadlased uurisid “Musta surma” jälgi – XIV sajandi kohutavat pandeemiat, mis hävitas peaaegu poole Euroopa elanikkonnast. Uuring näitas, et paljud piirkonnad, eriti maapiirkonnad, kannatasid vähem, kui varem arvati.

Mullas ja soodes säilinud fossiilne õietolm aitas teadlastel mõista, kuidas Euroopa maastikud tol ajal muutusid. Piirkondades, kus inimesed massiliselt surid, muutusid põllumaad metsadeks ja põõsasteks. Näiteks juhtus see nii Skandinaavias, Prantsusmaal ja Kreekas. Samas Kesk- ja Ida-Euroopas kulges elu suhteliselt rahulikult ning haiguspuhangud olid vähem laastavad.

Kuidas tekkis katk ja millised on selle kõige ohtlikumad vormid?

Katk ilmus esimest korda Kesk-Aasias. Teadlaste arvates levis haigus kirpude ja nakatunud loomade kaudu. Kõige kohutavam vorm oli buboonkatk, mille suremus ulatus 50-60%-ni. Kuigi on möödunud üle 600 aasta, ilmub katk endiselt mõnes piirkonnas, kus on madal hügieenitase ja kõrge rahvastikutihedus.

Katku ja tänapäevaste haiguste võrdlus

Täna seisab inimkond silmitsi teise globaalse ohuga – COVID-19 pandeemiaga. On huvitav võrrelda kahte haigust, et mõista, kuidas nende leviku tingimused ja suremus on muutunud. Kui katk tappis keskajal kuni 60% nakatunutest, siis COVID-19, kuigi äärmiselt nakkav, on oluliselt madalama suremusega.

Kui katk levis nakatunud kirpude hammustuste ja kontaktide kaudu nakatunud loomadega, siis COVID-19 levib õhu kaudu, kui nakatunud inimene köhib või aevastab. Kaasaegsed ettevaatusabinõud, nagu vaktsineerimine ja sotsiaalne distantseerumine, aitavad viiruse levikut märkimisväärselt vähendada, mis keskajal polnud võimalik.

Katk jättis inimkonna ajalukku kustumatu jälje, hävitades miljoneid elusid. Hoolimata meditsiini edusammudest, on see haigus endiselt oht mõnes piirkonnas. Nii nagu keskajal, tuletab see meile meelde hügieeni, meditsiini ja koostöö tähtsust ülemaailmsete epideemiate vastu võitlemisel.

Mineviku mõistmine aitab meil toime tulla tänapäeva väljakutsetega, olgu selleks katk või COVID-19 pandeemia.