Kogukonnakooliks kasvamine

Avatud Kool kannab uhkusega kogukonnakooli staatust ning lisaks lastele-õpetajatele on meie kogukonna väga oluliseks osaks ning tugevaks taustajõuks pered. Perede abiga sünnivad näiteks ägedad üritused, saavad värske värvi koolimaja seinad ning valmib videojäädvustus laste tegemistest.

Meie kool kasvab iga aastaga suuremaks, kuid tahame ikka ja alati jääda oma vaimsuselt hubaseks kogukonnakooliks, mille liikmed üksteist tunnevad, tänaval naeratades teretavad ning ühiseid ettevõtmisi korraldavad.

Me tähistame

Avatud Koolis on tähistamine väga olulisel kohal. Tähistame suuri ja väikeseid võite, eneseületamisi, märkamisi, pühendumist, julgemist, hoolimist. Nüüdsest tahame rohkem tähistada ka Avatud Kooli laste perede lugusid, õpetajate lugusid, tugipersonali lugusid, huvikooli lugusid. Lugusid, mis avavad Avatud Kooli kogukonda kuulumist erinevate nurkade alt ning tekitavad loodetavasti rõõmsaid äratundmishetki, annavad mõtteainet või pakuvad ainest mõneks edasiviivaks arutelukski.

Avatud Kooli lood

Meie lugude sarja järgmises loos saame tuttavaks perekond Vähiga. Nende pere loo teeb eriliseks fakt, et pere on kooliga seotud kahel tasandil: nii õpetajate kui lapsevanematena.

Kui palusime neil end paari lausega kirjeldada, said paberile sellised read:

Meie perekonda kuulub viis liiget. Annabel Koit (11) õpib Avatud Kooli 5. klassis. Oma olemuselt on tegu rõõmsameelse, tegusa, väga loova ja asjaliku neiuga. Ta armastab loodust ning teadis juba kolme aastaselt, et suureks saades ostab ta talu ja kolib metsa elama. Annabel tegeleb vibulaskmise ja taimekasvatamisega.

Ruuben (5) käib praegu veel lasteaias, aga tulevikus saab kindlasti ka temast AKi õpilane. Ruuben on suur legofanaatik; oma olemuselt vali, rõõmsameelne, hurmur.

Pereisa Tõnis (36) on AKi 3. klassi matemaatikaõpetaja ja KÕP, praktikumi õpetaja, AK asenduste korraldaja. Vaba aja sisustab saalihoki ja lauamängudega.

Mari-Liis (34) on AKi II kooliastme matemaatikaõpetaja, kes on kindel, et kõige olulisem on, et lapsed tuleksid tundi rõõmuga. Vaba aja sisustab käsitööga.

Joosep (3) on meie pere suur lemmik – Bostoni terjer, kes on kõigi sõber ja tõeline rõõmupall.

Mari-Liis, Tõnis, Annabel ja Ruuben vastasid meie traditsioonilisele 10 küsimusele natukene ebatraditsiooniliselt: osa küsimusi sai valitud lapsevanemate küsimuste ja osa õpetajate küsimuste hulgast. Nii tuli kokku äge tervikpilt mõlemast vaatest.

Mõnusat lugemist ning kui sul tekib Vähide lugu lugedes küsimusi, millele edaspidi Avatud Koolide teistelt peredelt vastuseid saada sooviksid, pane oma pere küsimused palun Sandrale teele sandra.jarv@avatudkool.ee.

Tere, Mari-Liis, Tõnis, Annabel ja Ruuben. Saame lähemalt tuttavaks!

Avatud Kool (AK): Miks tahtsite õpetajatena tööle asuda just siin?

Mari-Liis: “Olen eelnevalt teistes koolides töötanud ja kõrvalt vaadanud, kuidas tütrel AKis õppimine on läinud ja kui ägedaid asju seal tehakse. Ühel hetkel sain aru, et eelmisest koolist on vaja edasi liikuda. Küsi ja sulle antakse. 🙂

Täpselt õigel hetkel jäi silma, et AK otsib matemaatikaõpetajat. Loomulikult kasutasin juhust. See ei olnud kunagi pikaajaline plaan, vaid puhtalt juhuste kokkulangevus, mille üle olen praegu väga õnnelik.”

Tõnis: “Mari-Liis palus, kas saaksin AKis huviringi juhtimisel kaasa lüüa. Võtsin väljakutse tänuga vastu. Sellele lisandus peatselt paari Mari-Liisi tunni asendamine ning sealt sai ots lahti tehtud. Ka teistel õpetajatel tuli asendamisvajadust ette ning olin valmis seda alati ka tegema. Lühiajalistele otstele järgnes üks pikaajalisem asendamine, peale mida tundsin, et olen õiges kohas ning valmis AKga end pikemaajaliselt siduma.”

AK: Kui suurt rolli mängib sinu igapäevatöö juures keelekümblusfaktor/erineva emakeelega lapsed?

Mari-Liis: “Õpetan II kooliastmes eesti keeles matemaatikat ja pean tunnistama, et suures osas keelefaktor rolli ei mängi. Venekeelsetel õpilastel on väga hea eesti keele oskus. Loomulikult on ette tulnud, et õpilane päris lõpuni välja ei mõista, mida täpselt klassi ees räägin, aga sellistel hetkedel on alati suureks toeks klassikaaslased.

Matemaatika võlu on peitud muidugi ka selles, et räägime kõik hoopis eraldiseisvat matemaatika-keelt ja seda peavad eesti keeles võrdselt õppima nii eesti- kui venekeelsed õpilased.”

Tõnis: “3. klassis mõjutab keelekümblus õppeprotsessi veel tuntavalt, kuid õnneks lapsed toetavad oma kaaslasi palju, tõlgivad ja suunavad. Kõrvalt on suurepärane näha, kuidas kultuuride mitmekesisus abistab suhtlemises, muudab õpilasi tolerantsemaks üksteise suhtes ja mõistvamaks, et inimesi ongi maailmas väga palju erinevaid.

AK pakub sellist mõistmist tavakoolist kindlasti  rohkem. Näiteks on 3. klassis kavas oma kultuuriruumi tutvustamine, sest klassis on õpilasi mujaltki kui vaid vene ja eestikeelsetest peredest.”

AK: Milles seisneb sinu jaoks AKis ja nö tavakoolis õpetamise vahe?

Mari-Liis: “Minu jaoks on vahed kohati meeletult suured ja samas olematud. Õpilased on ikka samamoodi lapsed, kes vajavad tegutsemist, piire, rõõmu ja julgust tunnis vigu teha, see ei muutu üheski koolis. Samamoodi meeldib mulle väga luua oma materjale nii AKs kui koolides, kus eelnevalt töötasin. Õpetajatöö baas on ikka sama.

Samas on väga mitmeid aspekte, mis on täiesti erinevad. Õpilasi on AKi klassiruumis vähem ning õpetajale on antud väga palju võimalusi midagi suuremat ära teha. Kool toetatab alati kõiki uusi ideid ja ettepanekuid. Õpetajana AKis tunnen, et mind võetakse kuulda ja saan lisaks igapäevasele õpetamisele panustada kvalitatiivselt rohkem, et õpilastele muutuks nende igapäevane koolielu paremaks.”

AK: Miks AKi põhimõtted ja toimimisloogika sulle südamelähedane on? Miks valisid oma lapsele just Avatud Kooli? 

Kui esimest korda kuulsime, et loomisel on uuenduslik kool, sai käidud ka AKi infopäeval. Meie pere jaoks jäi väga kõlama mõte, et meie laps saaksid võimaluse õppida ühe hoobiga selgeks mitu keelt. Oluline mõte oli ka reaalainete kallak ja kindlasti projektõppe olemasolu.

Enda kooliajal oli keeleõppe murekohaks ühelugu see, et keeletunnid küll toimusid, aga tegelikult praktikat polnud, kuna ei olnud vastavat keskkonda, kus keel päriselt igapäevaselt elada saaks. Seetõttu tundus meile AK kohe algusest peale ideaalne koht, kus keel saab lapsega kaasas käia ja kus laps leiab endale ümber kogukonna, mille toel keel pidevalt edasi areneb.

Lisaks on meie jaoks väga tähtis kultuuriteadlikkuse aspekt: laps saab juba varakult kogemuse, kus ühes ruumis on koos nö tavakoolist erinevamad lapsed, kes tulevad väga erinevate kultuuritaustaga peredest. Soovisime, et Annabel juba väiksest peale mõistaks, kui palju erinevaid inimesi maailmas tegelikult olemas on ja et see erinevus ei võta midagi ära, vaid hoopis rikastab meie keskkonda.

AK: Sinu senise AKi õpetajakarjääri kõige raskem hetk?

Tõnis: “Minu jaoks on kõige raskem hetk kindlasti olnud kõige esimene kord, kui klassi ette astusin. AK on minu jaoks esimene päris õpetajakogemus ja algus oli väga keeruline.

Ikka tekivad kahtlused, et kuidas lapsed su omaks võtavad; eriti, kuna ei alustanud tööd õpetaja, vaid ajutise asendajana. Nüüd, kui ma pole enam ajutisel positsioonil, lähen õpilaste juurde kõvasti suurema enesekindluse ja rõõmuga. Tean, tajun ja tunnetan, et nad on just minu õpilased.”

Mari-Liis: “Väga tore on olnud kõrvalt vaadata, kuidas Tõnis oma igapäeva-tegemistes naudib just KÕP õpetaja rolli ja kui kiiresti ta selle rolliga kohandus.

Tõnis ootas igapäevaselt oma õpilastega kohtumist, teadis juba nende probleeme ning muretses ja rõõmustas koos nendega. Kõrvalt oli väga selgelt näha, et just see on tema jaoks väga õige roll.”

AK: Aga kõige inspireerivam/meeldejäävam?

Tõnis ja Mari-Liis: “Kõige inspireerivam on olnud õpetajana näha seda, kui toetav ja äge kollektiiv on AKis. Kunagi ei jää keegi oma muredega üksi; alati võid abi küsida ja alati ka aidatakse.

Õpetajad on uuendusmeelsed, naudivad oma tööd ja see nakkub edasi. Kollektiiv on aina arenemas ja kasvamas, aga selle dünaamiks on toetav ja turvaline. Lisaks on õpetajana väga inspireeriv näha, kuidas õpilased üksteist aitavad, tõlgivad, selgitavad ja võtavad vabatahtlikult inistiatiivi.”

AK: Kui suur oli teie pere hirm sihtkeele ees? Kuidas lapsel/lastel sihtkeeles läheb?

Kummalisel kombel ei olnud meil sihtkeele ees algusest peale mingit hirmu. AKi mudel tundus seda nii toetavat, et me ei muretsenud üldse.

Meil endi vene keele teadmised ei ole kindlasti väga kõrgel tasemel, nii et natuke ikka muretsesime, kas suudame last piisavalt toetada. See mure lahtus õnneks üsna kiiresti. Annabel on sihtkeeles väga asjalik. Ise ta muidugi arvab, et saab halvemini hakkama, aga õpetajate tagasiside on positiivne. Kodus ta niisama vene keeles ei räägi, aga teatud olukordades väljaspool kodu ja kooli on ta saanud oma venekeelsed jutud kenasti aetud. Eriti tore on näha, et sellised olukorrad teda ei hirmuta ning et ta julgeb sihtkeeles rääkida.

AK: Kuidas suhtusid teie pere vanavanemad/sõbrad-tuttavad otsusesse oma laps Avatud Kooli panna?

Eks alguses tuli ikka selgitada, mis kool see täpselt on ja mida keelekümblus/projektiõpe täpselt tähendab. Suutsime asja argumenteeritult ja lihtsalt lahti seletada, seega kellelgi vastuseisu ega vastumeelsust ei tekkinud.

Annabeli venna Ruubeni paneme ka kindlasti AKi, sest meie pere jaoks on kooli mudel ennast tõestanud. See on investeering tulevikku. Aina enam on näha, et tulevikus on vaja inimesi, kes on iseseisvad ja ennastjuhtivad; suudavad erinevates keskkondades toime tulla ja kohaneda erinevate oludega.

Seda kõike toetavad kindlasti ka iseseisva õppimise päevad, mida koolis regulaarselt korraldatakse. Esialgu vajavad õpilased kindlasti tuge ja õpetamiset, kuidas iseseisvalt hakkama saada, aga suuremana suudavad need lapsed selle kogemuse pealt kindlasti igas keskkonnas hästi hakkama saada.

AK: Kui teie perel oleks võime Avatud Kooli juures ühte asja muuta, siis mis see oleks ja miks?

Tahaksime kindlasti nii lapsevanemate kui õpetajatena, et meie ümber oleks ka füüsiline keskkond sama mõnus, kui kõik muu kooliga kaasnev, mis omakorda toetaks veel enam kõike seda ägedat, mida AKs õpitakse ja õpetatakse.

AK: Võrreldes sinu kooliajaga, mis on Avatud Koolis õppimise juures kõige suurem erinevus?

Kindlasti üks suurimaid erinevusi on projektiõpe, mille üle meie pere on väga õnnelik. Lapsevanemana on ülim rõõm kõrvalt vaadata, kui laps seitsme nädala jooksul konkreetse eesmärgi nimel tööd teeb. Laps teab, miks ta midagi õpib ja kuhu ta jõudma peab.

Lisaks toetavad projektid lapse loomingulisust ja enesejuhtivust, sest tihti saab laps ise valida, milline tema konkreetne lõpp-projekt tuleb ja läbi selle saab oma konkreetseid praktilisi huvisid siduda koolis teoreetiliselt õpitavaga.

AK: Kõige tähtsam asi, mida teie pere tahaks kõikide Eesti lapsevanematega Avatud Kooli kohta jagada?

AKis tegeleb õpilane tavapärase akadeemilise õppetööga läbi projektõppe ja ainetundide. Lisaks sellele on tänu kooli olemusele ja mudelile toetatud ka sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamine ja toetamine. Kõigi nende teemadega tegeletakse AKis tervikuna ja see kombinatsioon toetab lapse arengut väga mitmel erineval tasandil.

AK: Kõige üllatavam hetk/lugu/sündmus, mis lapse Avatud Koolis õppimise jooksul ette on tulnud?

Mari-Liis: “Minu lemmikhetk lapsevanemana koolis oli kindlasti see, kui avasin Stuudiumi ja lugesin sealt Annabeli tunnikirjeldust: “Tunni teemaks on Juuliusele peensoole heegeldamine”. Meenutan tekkinud tunnet tänapäevani sooja emotsiooniga.

Taustaks: tegu oli siis projektitunniga, kus lapsed õppisid tundma inimkeha. Projekt oli ühtlasi seotud ka tehnoloogiaga ja nii tekkis olukord, kus Juulius, kelle abil inimkeha tundma õpiti, sai läbi heegeldama õppimise endale peensoole.”

Väga ägedad on ka hetked, kui lapsevanem saab koolis kohapeal käia lõpp-produkti esitlemist vaatamas. Uhke tunne on näha, kui palju laps on pingutanud ja kui uhke ta ise on seda jagades.

AK: Mida tahaksite kõikidele teistele Avatud Kooli peredele öelda, mis aitaks praegustel segastel aegadel head tuju ja rõõmsat meelt üleval hoida?

Ühtse kogukonnana on kõik võimalik.