3 lugu Avatud Kooli algusest

Milline on olnud Avatud Kooli algus? Ilmselt ei küsita seda ainult minult vaid igalt meie õpetajalt, õpilaselt ning õpilaste peredelt. Me kogeme omal nahal igapäevaselt ühe uue ja unikaalse kogukonna ning asutuse sündi, loomulikult on kaugemalseisjatel põnev uurida, kuidas siis päriselt on.

Elev-ärev algus

1. september on oma traditsioonilisuses väga sümboolne päev. Lõppeva aasta septembri algus oli kordumatu. See oli verstapostiks, kus kohtusid meie kooli ettevalmistamise taga olnud vabatahtlikud ja toetajad ning õpetaja, õpilased ja nende pered. See kus unistusest sai reaalsus. Aula- ja hoovitäis elevil inimesi, tutimütsides lapsed keset päikeselist suvepäeva,lillesülemid ja fotograafid, elevil südamed ja uue alguse ootus.

Avatud Kool alustaski päriselt luues samm-sammult oma lugu ja oma traditsioone.

Võluvägi toetab

Üks võluvägi on aidanud Avaud Kooli mööblil paika saada, on aidanud lastel ekskursioonidel käia ja spordipäeva pidada, see võluvägi on korrastanud meie riiuleid, filminud videosid, tõlkinud tekste, toonud koridori porivaiba, riputanud üles jõulutulesid või on tulnud appi siis kui kõik pikapäevarühmaõpetajad on haiged. See võluvägi on meie õpilaste vanemad. Kuigi klassikalist kodutööd Avatud Koolis prakiliselt pole, siis sellele asemel leiavad vanemad võimaluse oma lastega koos kodus lugeda, kas või 20 minutit päevas.

Alles napid neli kuud on kool olemas olnud ja vanemate kaasamiseks pole justkui suurt mahti jäänud, aga fantastiline algus vanamate endi poolt on kooli ja oma laste toetamsieks on tehtud. Mis siis veel saama hakkab, kui me tegelikult ka vanematega koos asju planeerima ja korraldama asume. On väga imeline tunne, kui tajaud, et tahame lapsevanematega sama asja ja et meie panustest moodustuv 1+1 on rohkem kui kaks. Kodu ja kooli koostöös on võimalik palju rohkem.

Õpetaja privileeg

Ja kõige viimase teemana tahan esimestest kuudest esile tuua õpetaja uskumatu rolli, mida ma ise koos kolleegidega olen saanud Avatud Koolis proovida ja nautida.

Uuringud on leidnud äärmiselt tugeva seose selle vahel, mida algklasside õpetaja lapsest usub ja mis lapsest tegelikult täiskasvanuna saab. Ehk meie kui algklassiõpetajate käes on tohutu vastutus ja võimalus märgata iga last, uskuda igaühe võimetesse ja arengusse. Meie ülesanne on luua keskkond, kus iga laps saab ja tahab õppida ning meie privileeg on siis näha seda arengut. Meie privileeg õpetajatena on olla esireas, kui septembris arglik Simona laualab detsembris üksi omal soovil klassile kõva häälega, kui septembris veel eesti keele suhtes tõrges Lev esitleb detsembris eesti keeles oma loetud raamatut klassile või veel mõni kuu tagasi õppetunnis laua alla pugev Mark istub ka veerand tundi peale koolipäeva lõppu ikka laua taga ja pusib matemaatika tehted lahendada. Ja need kümned ja sajad hetked on need mille pärast me oma tööd ja seda kooli teeme.